MINA JA MINU TEGEMISED

Tegelikult ei armasta ma endast rääkida. Lihtne, pisike ja armas naine.

Miks ma siis kirjutan endast? Seepärast, et päris palju on minult küsitud, et kust tulen, kas olen kohalik jne. Nuh, ja nii ma siis alustan enda tutvustamist.

Olen sündinud Harjumaal Raasikul. Lõpetades seal põhikooli suundusin Tallinnasse õppima naiste- ja laste rätsepaks.

Kui täiesti aus olla, siis selle pisikuga nakatas mind mu oma ema. Ta oli ise pikalt õmbleja Klementis ja muidugi õmbles ka kodus. Mul olid alati ilusad ja hoopis teistsugused riided seljas. (Toon siin välja ühe lause, millele peatun ka hiljem). MA ERISTUSIN TEISTEST. Äge! Seega olid meil kodus olemas õmblusmasinad ja nende käsitlemise õppisin juba väga varakult ära. Isegi naabritüdruku nukule õmblesin riideid.

Olin nakatunud ja see aina süvenes. Ravi sellele puudub ka täna. Olen õmbluse sõltlane! Juhuu, suutsin selle välja öelda ja tervitan kaaskannatajaid.

Peale kooli lõpetamist Tallinnas, kolisin elama Rapla lähedal asuvasse külla nimega Kaerepere. Sündis tütar Carmen ja alustasin oma ettevõtmist FIEna. Töötasin aastaid kodus. Juhuslikult avanes võimalus kasutada ühte keldrikorrusel asuvat tööruumi. Aitähh Sirkka. Toimetasin siis natuke seal. Sündis poeg Carmo ja olin oma asjadega jälle kodus tagasi.

Siis algas mu allakäik. Töö (olin omale ahnitsenud liiga palju allhankena tööd), lapsed (üks lasteaeda ja teine kõrvale mängima), mees (kes mind ei toetanud). PÕRUSIN, ja kohe täiega. Sain õppetunni. Lõpetasin. Nuuks. Aastaid ei võtnud isegi nõela pihku, et ette õmmelda üks ja ainus nööp.

Alustasin uue tööga. Carmen kooli, Carmo lasteaeda, mees minema ja kõik uus võib alata. Esialgu Ananke – salongi juhataja (projekteerisin kööke ja garderoobe) ja siis aastaid hiljem Harviker – juhiabi. Hoopis teised valdkonnad ja väga mõnus oli kohe olla. Kogusin ennast,  kolisin Paide oma nüüdse mehe Jaanuse juurde, sündis poja Cristian Deivid ja alustasin taas. Kõik vahepealne oli tore ja avardas mu silmi aga nüüd lõid silmad taas särama. Ma sain olla mina ise, mul oli olemas perekonna toetus ja nu mida veel tahta. Jah, muidugi, PEALEHAKKAMIST.

Ma ei tahtnud olla nagu tavaline õmbleja tavalises õmblussalongis. Ma tahtsin eristuda, nii nagu lapsepõlves. Siis saingi mingi märguande. Lihtsalt ühel päeval tuli tahtmine õmmelda üks linane kleit ja sinna peale tikkida miskit rahvuslikku.

Opaaaa. Jälle olin ma uimastatud, lummatud, võlutud, … . Kuna ma olen kaksikute tähtkujus sündinud, siis ma oma sõltuvustest väga kergelt ei vabane.

 Kirjutasingi siis EASile äriplaani, sain toetuse, soetasin omale tikkimismasina ja START. Oot, oot, kuhuhu sa tibuke jooksed? Kodus ju väike laps. Nii, plaan B. Moosisin, mis ma moosisin aga oma mehe ma ära moosisin.

Ta – taaaaa. Krissvalg OÜ alustas oma tegevust Valgma külas asuvas talu sauna eesruumis. Aastad läksid, laps läks lasteaeda. Mõte peas: KAS NÜÜD VÕI MITTE KUNAGI! Andsin omale uue stardi. Avasin salongi Paides. Oi, oi, oi – see oli ikka õudne kui esimene inimene salongi astus ja ta veel tellis omale kleidi ka. Ma olin nagu hall hiireke, arg ja hirmunud, et mis nüüd küll saab? Mis ma tegema pean? Miljon küsimust ja hirmu keerles peas.

Läksid päevad, nädalad, kuud, aastad ja siin ma ikka veel olen. Tõestanud eelkõige endale, et ma olen tubli ja saan hakkama. Ma tahtsin teha midagi teistsugust ja MA TEGIN SEDA. Ma paistan silma oma töödega ja olen enda üle uhke. Ma teen tööd ja see meeldib mulle niiiiii väga. Armastan seda mida teen ja armastan neid inimesi kes on minuga.Mul on suurepärased kliendid ja annan alati endast kõik, et nad oleksid rahul ja oleksid mul olemas. Aitäh teile!

                Uute juttudeni ja loomulikult kohtumisteni!